Kaart - Rakaŭ (Rakaw)

Rakaŭ (transkribeerituna Rakav; poola keeles Raków) on agrolinnake (endine alev ja linn) Valgevenes Minski oblasti Vałožyni rajoonis, Rakaŭ külanõukogu halduskeskus. Asub Islači jõe kaldal, merepinnast 200 meetri kõrgusel.

Asulas on keskkool. Rakaŭ on traditsioonilise käsitsi valmistatud keraamika tootmise keskus, tööstusettevõtetest on seal veel metsamajand. Asulas on puhkekodu, seal asub ka üheksa taastusravi keskust.

Rakaŭs asub muuseum-galerii Янушкевічы, üks osa galeriist on koduloomuuseum. Teised vaatamisväärsused on linnamägi, XIX sajandil ehitatud postijaam (hetkel varemeis), XIX sajandil ehitatud keraamikakoda, endise kloostri osad, endine katoliku, praegune õigeusu kirik aastaist 1730–1793 ja katoliku kirikud (vanem aastast 1830, uuem aastast 1906). Rakaŭ servas asub riikliku kaitse all olev loodusmälestis – Rakaŭ konglomeraat.

Rakaŭ ol poola kirjaniku Sergiusz Piasecki mitme raamatu tegevuskoht.

Rakaŭ ilmus ajalooareenile esimest korda XIV sajandil kui Leedu suurvürstide valdus. Aastal 1465 müüdi asula Kęsgailodele, aga aastast 1550 sai sellest Zaviszade valdus. Seoses administratiivse reformiga hakkas Rakaŭ kuuluma Minski vojevoodkonda ja Minski maakonda. Aastal 1568 sai asulast alev.

XVII sajandi algul läks alev Sanguszkode valdusesse. Seal muutus Rakaŭ tähtsaks kaubanduslinnaks ja sellest sai krahvkonna keskus. Ühtlasi avati linnas trükikoda. Aastal 1686 asutati linna dominiiklaste klooster. Aastal 1701 sai Rakaŭ õiguse pidada kaks korda aastas laata. Aastal 1702 rajati linna veel teinegi klooster, mis kuulus basiliaanidele. Paraku hävis suurem osa linnast aastal 1742, tuli jättis mõlemast kloostrist alles vaid varemed, dominiiklaste kloostrist ka praeguse õigeusu kiriku.

Poola jagamisel hakkas Rakaŭ aastal 1793 kuuluma Venemaa Keisririigi koosseisu. Aastal 1794 konfiskeeriti linn Sanguszkodelt ja anti marssal Saltõkovile. See müüs asula aastal 1804 Zdziechowskitele. Aastal 1835 sulgesid Vene võimud dominiiklaste kloostri, sealse kiriku andsid aga Moskva patriarhaadile. Aastal 1839 suleti ka teine klooster, sealnegi kirik anti Moskva patriarhaadi käsutusse. Kloostri arhiiv ja suur raamatukogu tassiti laiali, selle juures tegutsenud haigemaja aga suleti.

Aastaks 1843 oli Rakaŭ muudetud aleviks. Toona asutati seal töökoda, kus valmistati põllutööriistu. Töökoja tootlikkuse kohta on teada, et aastal 1901 valmistati seal 80 viljapeksumasinat. Lisaks oli alevis kaks veskit ja saekaater, seal valmistati telliseid ja pruuliti õlut. Alevis oli tervelt 16 klaasikoda.

1919–1939 kuulus Poolale. Piiri läheduse tõttu sai sellest salakaubanduse keskus. 1939–1991 kuulus Nőukogude Liidu koosseisu. Aastal 1940 muudeti alev külaks.